Ma pole tükk aega kirjutamas käinud, aga ega midagi head rääkida pole ka – sess pigistab ikka viimast välja. Kuigi vähemalt mina pole veel nutva-väriseva inimvarena kuskil nurgas soigunud, et ma enam ei suuda, nagu mõned mu kursusekaaslased, siis söömine on kogu selle pinge peale ikka päris segi.
Panin omale veebruarikuuks koguni arstiaja kinni, sest olukord on ikka päris ebakindel. Olen tegelikult iseenda üle nüüd meeldivalt üllatunud, sest probleemi ennetamine ning tunnistamine, et ma kõigega ise hakkama ei saa, on minust päris täiskasvanulik. 
Aga lähen õpin nüüd edasi.
Väga tubli oled!
Kuidas su eksamid läksid? Ja kuidas muidu?