Eilne päev algas nii hästi ja ilusasti (omaette luksus on põhi- ja keskkooli ajal hommikuti kõik päikesetõusud ära näha 
), aga lõppes üsna nukralt. Nimelt sain sellel üliraskel eksamil negatiivse tulemuse ning see küll eriti ei lohuta, et väga paljud teised said ka. Ma lihtsalt ei tea enam mida ja kui palju ma siis õppima peaks, kui materjali on meeletult ning ma niigi tegin juba teab mis ajast saadik selle kallal tööd. Vaheaja alguse kilked võib siis jälle ära unustada paariks nädalaks…
Meele teeb eriti mõruks teadmine, et see on ainult närune 3EAP-ne aine, mis samas nõuab tööd umbes kaks korda rohkem, kui ülejäänud mu selle semestri ained kokku. Jaanuari lõpus lähen reisile ja sealt saan siis iga natukese aja tagant koju helistada, et “Kas mu hinne on üleval?” … “Aga nüüd?” … “Aga nüüd???” Lisa-aasta oht on teiste saatusekaaslaste juttude põhjal enam kui reaalne. Seda jama nüüd vaja. Seega kuigi ma eile kooliasjadega ei tegelenud, mõtlesin ma nende peale enam kui küll.
Lisaks on mind viimasel ajal hakanud kummitama täiesti košmaarsed õudukad, mis on nii detailsed ja reaalsed, et iga kord ärgates ei saa ma tükk aega aru, kas see oli nüüd päriselt või ei. Pole just meeldiv pimedas toas unesegaselt mõelda, kas mõni mu lähedane on nüüd päriselt võigast surma surnud, või oli see unes. Sess ja stress hakkab tasapisi ajudele.
* * *
Täna:
lähen kooli eksamitööd üle vaatamakiikan verekeskusest läbi, kas minu “hädasti vajatav” veri on jõuludega piisavalt tummiseks muutunudkäin poes- kirjutan vanaemale?
- loen läbi vähemalt veerand konspekti
- ei põe
* * *
Veri sobis ja nüüd on tuju niiii hea! Targu võtsin hiljem omale hoopis kohvi ja väikse šokolaadi, sest kohvi jätkub tõenäoliselt kauem. Arst luges mulle küll sõnad peale, et ma rohkem liha sööks, nii et hiljem läksin – hea laps, nagu ma olen – poodi lihariiulite vahele luusima, aga enne kui aru sain, tulin ikka koju kahe kilo õunte ja paki kohupiimaga. Oeh. 
No ma võtan selle eesmärgiks omaette, kuigi muidu ma koju liha ei osta ja väljas satun lõpuks ikka kala sööma. 
Nüüd kerge lõuna ning hakkan õppima. Tuju on kohe palju parem, kui enne!
Tunnen kaasa. Ausalt. Midagi tarka ei oska soovitada, peaasi et tervis vastu peab. Ole nüüd enda vastu eriti hea, sest niisugune stress on tõesti tappev:S
Mhmh. Käisin täna eksamitööd vaatamas ja midak*ppi tunne on veel suurem. Nüüd ei saa ma üldse aru, miks ma F-i sain või kust ma üldse õppima peaks. Kaks kolmandikku põrus ning kõrgeim hinne oli a’la D vms. Eks ma käin lihtsalt järgmised kaks nädalat palju trennis ja vaatan, et ma koju norutama ei jääks.
olen siiani vaikides lugenud, aga see lihasöömise teema ärgitas mind kirjutama. ma ei tea, miks on nii levinud arvamus, et ainult lihast rauda saab. meie arstid soovitavad esimese “vahendina” liha süüa kui Hg madal on. usu mind, ma olen seda niiii palju kuulnud.
omast kogemusest võin näiteks rääkida hoopis sellise loo, et ülikooli ajal oli mul pidevalt Hg madal. vahetevahel lausa kahekohaline number. sõin siis hooga rauatablette ja -preparaate, sain seisu mingile tasemele ja siis kukkus see taas. käisin üsna tihti doonoritubades oma Hg taset mõõtmas ja enamasti saadeti mind “alamõõdulisena” tagasi. tol ajal sõin liha ka. mitte nüüd mingites ekstra kogustes, aga sõin. aastatega on lihasöömine harvemaks jäänud ja eelmisel kevadel loobusin sellest hoopis. samas on minu Hg tase on hoopis tõusuteed näidanud. äsja käisin kontrollis ja sain tulemuseks 132.
ma ei agiteeri kedagi lihasöömisest loobuma ega keela kellelgi seda tegemast kui maitseb ja meeldib. mind lihtsalt ärritab arstide suhtumine, sest nemad ju teavad ja nii arvab ka kogu ülejäänud maailm, et taimetoitlased elavad rauapuuduses ja hakkavad kohe minestusse langema. ma jääks siinkohal eriarvamusele;)
olen ülalkirjutaga täiesti nõus! mina otsustasin sellest aastast hoopiski lihast loobuda, sest varem sõin seda pigem vahel harva ja siis ka kohustusest või selle pärast et muud ei pakutud. ma ei arva, et mingid loomad peaksid selle pärast piinlema, et mina, kes ma liha üldse ei armasta, peaksin seda kurgust alla suruma (kui maitseb siis on teine lugu. need kes naudivad söögu muidugi:). lihtsalt see tundus jabur. tervis on mul ka täiesti korras, hemoglobiin tip-top. saan oma raua mujalt kätte ja elu on ilus. liha ei ole kindlasti ainuke rauaallikas. see on pigem laiskadele (kes ei viitsi oma toidusedelit korrigeerida või jälgida, et nad ikka kõik vajaliku kätte saaksid) ja ka põhiargument neile vihastele, kellele meeldib taimetoitlasi mõnitada
Õhh, ma JUST vedelesin voodis ja mõtlesin, et peaks täna lõunasöögiks poest midagi lihasemat tooma, kuigi no ma üldse ei ole lihasööja inimene. St mulle näiteks täitsa meeldivad verivorstid ja nii, aga see on ka tänapäeval paras taimetoit. Jõululauas ei võtnud ma ka killukestki ahjuliha, kuigi mu isa teeb seda väga hästi – ma lihtsalt ei taha. Ilmselgelt pole ma mingi loomasõber-lihavältija, sest väljas süües söön ma väga hea meelega kala, aga liha järele pole mingit vajadust.
Peangi mõtlema nüüd – äkki ostan pigem rauatablette või hakkan hematogeeni sööma vms, sest liha teha on tüütu, süüa tüütu ja nö hädapärase koguse söön ma ikka selle näol ära, mis kuskil pakutakse või muidu menüüsse eksib.
Mis taimetoitlaste mõnitamisse puutub, siis minu meelest on see kahepoolne küsimus. Mulle on enamikust taimetoitlaste propagandast jäänud üleolev (“vaadake, kui arenenud me oleme”), ründav ja kõikvõimalike rõvevideotega terroriseeriv mulje. See toon ning suure osa info ülepaisutatus (vähegi kriitiliselt ja analüüsivalt asju vaadates näeb nõrgad kohad kohe ära) tekitab minus kohe vaistliku tõrke igasuguse taimetoitluse vastu. Minule kui lihasööjale oleks “sa oled arengupeetusega idioot ja mõrtsukas” suhtumise asemel hoopis mõjuvam survestamata info stiilis “vaata kui palju head taimetoitlus teeb”.
täiesti nõus – igasugune ekstreemsus on tobe ja teatud mõttes enesenäitamise vorm. ma siinkohal arvaks, et kõige toredam oleks nii, kui igaüks oskaks oma keha vajadusi kuulata ja toituda vastavalt sellele ilma, et teistmoodimõtlejad sellele viltu vaataksid või kellelegi enda soove pidevalt põhjendama või tõestama peaks.
üldse ei arva, et need inimesed, kellele liha maitseb on loomapiinajad või muudpidi koledad olevused. mul on pigem seotud maitse-eelistusega. ja ma olen praeguses eluetapis rõõmus ja rahul. taimetoitlaseks ma ennast ka päris ei pea, sest kala ikka söön, sest mulle ju meeldib. lihtsalt üsna harva juhtub, et kala ostan. pigem söön väljas (krevetid, mmm!) või vanemate juures, sest mu ema on täiesti veendunud, et ainult juurikatest / piimatoodetest tehtud toit pole mingi söök:)
patsiendile soovitaks rauatablettide asemel proovida hoopis läätsesid ja juua granaatõunamahla (see pole teabmis meeldiva maitsega, aga tõstab üsna hästi Hg;))
Granaatõuna mahl (see PÄRIS, mitte mingi Aura granaatõuna mahla all müüdav morss) on… uhhh. Ostsin kevadel ja valasin kraanikausist alla.
Misasja, Mmoi? ??? See on ju peaaegu sama hea kui vein! Ma ei raatsi seda osta, sest kallis on..aga imehea ja tõstis minu HG paari kuuga elu kõrgeimale tasemele:)
Maitse asi
Mina olen selle poolt, et igaüks peaks elama just nii, nagu ta ise kõige õnnelikum on. Mulle meeldiks nii väga selline maailm, kus inimesed ei arvustaks ja kommenteeriks pidevalt teisi vaid keskenduksid iseendale ja enese arendamisele. Head rauaallikad on veel spinat, vutimunad ja keegi kunagi ütles, et peet vist ka.
Aga, eluilus, ära lihtsalt hooli neist arvajatest liiga palju!
Ka minul on sellega (väidetavalt?) “probleeme”, aga eelkõige just nende kallite inimestel puhul, kellega heade suhete säilitamise nimel ise pingutada soovin. Väga paljudel juhtudel teen just seda, mida ise soovin – isegi, kui kõik ümberringi imestavad… Olen sinuga igati nõus, minu meelest on igaühel lausa kohustus kõigepealt just iseenda õnnelik olemise eest hoolt kanda – vastasel juhul jääme alatiseks hoopis kelleltki teiselt mingeid imetegusid ootama(/nõudma)…